KUUM KUUM KUNSTIKRIITIKA

KUUM on kuristik. Kõik, mis eesti kunstikriitikast puudu.
Aus ja mahlane. Tuleb vaid lahti koorida ja alla neelata.

kirjuta meile: kuumkriitika@gmail.com

VEEBRUAR 2023

Tuuline ja pime teekond roosasse majja algas mitme küsimusega. Kas sinna ükski Lasnamäel elav inimene reaalselt sisse ka julgeb astuda? Nagu näha siis vähemalt avamisele küll mitte: kohal olid prominentsed kunstinäod nagu ikka, mõned kunstnike tuttavad ja projektiga seotud inimesed. Kohalikud vurasid mööda ja eks ma vuraks ka, ümbritsevast keskkonnast on maja täitsa välja lülitatud.

Sissejuhatavas kõnes lausuti enam-vähem sellised sõnad, et olge õnnelikud, sest me elame veel ajal, mil tehnoloogia pole kuri. okeei.. Tundub, et kõnepidaja polnud mõnesse näitusel olevasse teosesse vist eriti süvenenud, julge väide!
Kui tavaliselt on tunne, et tuleb iga kunstniku teose kohta midagi öelda, siis ausalt öeldes mõned ei vääri mainimist. Keegi härra väitis, et ta pole ühelgi Eestis toimunud näitusel nii palju tehnikat näinud ja tellis gin tooniku. Läksin ja uurisin asja.
Näitusel domineerib täpselt selline doomsday vibe, mida viimasel ajal kohutavalt palju igale poole sisse kootakse. Ooo antropotseen, õhus on midagi jõle religiosset ja inimkauget. Näitus on algoritmidest ja tehiskeskkondadest laetud, võimalusi reaalsusest eemaldumiseks on tohutult. Klapid pähe ja teadvus teki alla.

NEURALINK UNDER INVESTIGATION FOR CONTAMINATED BRAIN HARDWARE "THIS PRESENTS A HAZARD FOR ANYONE POTENTIALLY COMING IN CONTACT WITH THE DEVICE."

Istun kirikupingile, naine mu korval vaatab bussigraafikut, panen klapid pähe ja hakkan nautima megahead helikujundust. Pikal ekraanil keerleb ringi Zach Blasi loodud videoinstallatsioon ühes "Hellraiserist" inspireeritud sümbolitega laetud kuubikuga. Spirituaalsed alateadvuslikud instinktid vist hakkasid ikka rääkima, igatahes istusin seal tükk aega. Teisi teoseid väisasin vilksamisi.

Liiga vähe pilte tegin, minge vaadake ise. Avatud kuni 30.04.2023.

MÄRTS 2023

MONUMENDID
loovad rulatajatele sileda, aga mitte alati pinna
tekitavad vanuritele ajaveetmispaiga ja hingepiinad
kasvatavad laste vanemaid
tekitavad kunstiteadlastele võimaluse midagi uurida
on kont mida närida
loovad muinsuskaitsjale töökoha
viivad rahva barrikaadidele
pakuvad poliitikule ettekäändeid
pakuvad lindudele pesa
mõtestavad minevikku ümber
mõtestavad tulevikku ümber
ei tähenda mitte midagi
rikuvad linnapilti
täidavad tühja kohta
korraldavad pulmasid
olid elus

olid elus
on nüüd surnud
aga elavad ikka

KUU KUNSTITEGELASE AUHIND LÄHEB:

Marko Vuokola “Rakkauden Valtameri/Ocean of Love" Helsingi kunstihoones
11.03–16.04.2023

Pole kindel, kas eestikeelne artikkel Soomes toimuvast Soome kunstniku näitusest liigitub just “Eesti kunstiktiitika” alla, aga filosofeerimiseks mul hetkel aega ei ole ja tahan lihtsalt tunded vahetult ära rääkida. Marko Vuokola (1967) näitus mõjus esmapilgul üsna mittemidagiütlevana. Mängud pooltühjade või pooltäis veeklaaside ja siledate värvipindadega oleks ju nagu kõik juba ära mängitud? Ja kas maailmas on vähe minimalistliku käekirjaga meeskunstnikke? Lasin Vuokolal (kui siiski end Soomes juba väga tõestanud kunstnikul…) endale ikkagi võimaluse anda ning kui ma juba sõrme välja sirutasin, tõmbas tema terve käe ja uputas mind tunnikeseks ookeani.

Et mõned teosed jäid minu jaoks lõpuni üsna sisutuks, pole kuigi tähtis, sest nende kõrvale oli pandud lihtsalt niiiii intelligentse käekirjaga kontseptualism. Vuokola näitas, et tõepoolest ei ole vahet, millest või mis vahenditega sa kunsti teed, oluline on see, et sul on selge siht ja piisavalt enesekindlust. Vaatasin põrandal seisvat veeämbrit ja mõtlesin, et katarsise saavutamine on oluliselt lihtsam, kui nad seal Vana-Kreekas arvasid. Säh sulle, Aristoteles.

Lihtsalt üks veeämber, lihtsalt üks veeklaas, lihtsalt üks peenike kullast traat seinal – nii peenike, et alguses tundub, et klaasi alla polegi midagi pandud. Vuokola on ilmselgelt väga eneseteadlik. Või vähemalt jäi mulje, et kuigi paljude tema teoste taga on keerukas tehniline ja/või füüsiline ja/või vaimne töö, oskab ta minimalismi-kontseptualismi üle ka nalja heita. Ja kui kunstnik oskab enda ja kohati ka veeämbrist vaimustuses oleva vaataja üle naerda, siis tõesti, tehku mis tahab, sest see kõik – kunst – pole vahel ju üldse nii tõsine asi.

Jaa.

Tegelikult pean osa kiidusõnu saatma hoopis näitusetekstide koostajatele, sest tänu nendele vormusid teosed tervikuks, moodustades omamoodi päeviku kunstniku elust. See võib küll tunduda iseenesestmõistetav, aga viimasel ajal olen sattunud nii paljudele näitustele, kus mingitki täiendavat teavet peab tikutulega taga otsima ja kui sa siis sellest hüperkontseptuaalsest "seletavast" sulesünnitisest ka aru ei saa, oledki järelikult ise loll.

Aga päevikuna mõjus Vuokola näitus tõesti, kuigi see vist otseselt nii planeeritud ei olnud. Teoste saamislood olid kohati veidi muinasjutulised, tekitades nostalgiat asjade järele, mida ma kunagi kogenud pole. Eraldi mainimist väärib siinkohal näitusel väljas olnud valik fotosid Vuokola väidetavalt tuntuimast seeriast "The Seventh Wave" (2001–...) – mõned teosed jätsid küll külmaks, teised aga mõjusid kaadritena filmist, mille sees tahaks elada ja mida tekib vastupandamatu kihk iga natukese aja tagant uuesti vaadata.
Ja kui järgmiste nädalate jooksul Helsingisse satud, mine vaata Sina ka.